Käesolev mõtteavaldus on kantud ühest küljest ideedest, mis on viimase aasta jooksul Euroopa noortepoliitika maastikul tõusetunud, teisest praktilisest vajadusest näha noortepoliitikat laiapõhjalisemalt kui ühe või teise ministeeriumi kitsa vastutusvaldkonnana. Artikli eesmärgiks on selgitada noortepoliitika olemust ning vaadelda, milliseks võiks kujuneda noortepoliitika alane koostööraamistik tulevikus.
Noortepoliitika alused
Esmalt tuleb rääkida noortepoliitika olemusest ja püüda mõista, miks on see olulisem teemavaldkond kui näiteks mõne huvi- või survegrupi tegutsemine Euroopa Liidu institutsioonide (peamiselt küll Komisjoni) juures. Oma olemuselt on noortepoliitika äärmiselt lai mõiste, kätkedes endas nii haridust, tööhõivet, tervist, sotsiaaliat, kultuuri, keskkonda, pere- ja eluasemepoliitikat.
Peamine, miks antud teema enam ja enam aktuaalseks muutunud, on vananev ühiskond, seda nii Eestis kui ka Euroopas tervikuna. Nendes tingimustes suurenevad ootused nooremaealistele; see tähendab, et üha noorematelt eeldatakse vastutuse võtmist ning aktiivsust ühiskonnas (näiteks poliitikute, tööandjate, kolmanda sektori organisatsioonide poolt). Laias plaanis on noortepoliitika olemasolu põhjuseks vajadus määratleda ning rakendada need tegevused, mida ühiskond saab ja peab tegema, et iga noor saaks tuge positiivseks enesemääratluseks, suutmaks ning soovimaks seeläbi võtta vastutust ja algatust ühiskonna edasiarengu eest. Ülaltoodust johtuvalt on näha, et tegemist on tulevikku vaatava käsitlusega, millele kitsas huvigruppide ringkond ei vasta (viimaste eesmärgiks on saavutada positiivne otsus lühikeses perspektiivis kindlas valdkonnas).
Noortepoliitika kujundajad
Noortepoliitika, nagu ka näiteks hariduspoliitika peaks algse idee kohaselt lähtuma lähimuspõhimõttest elik selle eest on vastutav iga liikmesriik (mitte ei toimu tsentraalset koordineerimist). Küll aga on üha enam leidnud käsitlust supranatsionaalne lähenemine – lükates sujuvalt noortepoliitika Euroopa Liidu esimese samba alla ning vähendades seeläbi riikide iseotsustusvõimet. Tänane reaalsus paigutab noortepoliitika kujundamise küll de jure liikmesriikide pärusmaale, de facto on aga olukord pisut erinev.
Euroopa Liidu noortepoliitika alane raamistik on kokku lepitud kuni aastani 2010, millele eelnevalt peab olema toimunud hindamine ning uue koostööraamistiku kokku leppimine (lõplik otsus tehakse Ministrite Nõukogus). Protsessist lähemalt; senini on kasutusel olnud avatud koordinatsioonimeetod (OMC – Open Method of Co-ordination), milles keskset rolli on mänginud Euroopa Komisjon (kuigi side liikmesriikidega on olnud pigem nõrk). Täna on aga näha, et on olemas soov muuta koordineerimine (mitte juhtimine või otsene kujundamine, sellest on veel esialgu vara rääkida) senisest tsentraliseeritumaks. Täiendavalt on kasutusele võetud mõiste „struktureeritud dialoog“ (Structured Dialogue), mis annab Komisjonile võimaluse minna mööda liikmesriikide vastavatest ministeeriumitest (nn youth ministries) ning suhelda otse veel ühe olulise mängijaga areenil – noorteühenduste katusorganisatsioonidega (National Youth Councils), millel varasemalt selline otsekontakt puudus. See on selge märk Komisjoni-poolsest võimu tsentraliseerimisest. Kas see on midagi taunimisväärset?
Lõppkokkuvõttes on aga jätkuvalt iga liikmesriigi noortepoliitika elluviija riigi vastav ministeerium (Eestis on selleks Haridus- ja Teadusministeerium), Komisjonile jääb aga nn ülevaataja (supervisor) ja hindaja roll. Siinkohal on aga mõned olulised momendid. Kokku lepitakse järgneva kümne aasta strateegilised noortepoliitika prioriteedid (kaasates eelneva perioodi hindamisse lisaks liikmesriikidele ka iga riigi noorteühenduste katusorganisatsioone ning täiendavalt keskset Euroopa Liidu kolmanda sektori noortepoliitika eest seisjat - Euroopa Noortefoorumit), mille elluviimine jääb iga liikmesriigi ülesandeks.
On liikmesriike, kus peetakse küllalt täpselt kinni eelnevalt kokku lepitust (see tähendab muuseas, et antud riigis on tugev koostöö ministeeriumi ning noorteühenduste katusorganisatsiooni vahel – viimane on tavaliselt märksa enam huvitatud eesmärkide täitmisest), kuid leidub ka neid, milles piirdutakse vaid minimaalprogrammi täitmisega (vältimaks rikkumismenetluse algatamist Komisjoni poolt).
Seega, püüdes leida vastust küsimusele, kas senisest tsentraliseeritum noortepoliitika vastab noorte reaalsetele vajadustele, on vastus pigem jaatav. Komisjoni näol on olemas ülevaataja, mis plaani kohaselt jälgib eesmärkide elluviimist ja ministeeriumid on enam motiveeritud koostööks kolmanda sektori organisatsioonidega (seda eeskätt struktureeritud dialoogi olemasolu tõttu).
Omaette küsimus on muidugi, kas kokku lepitavad eesmärgid täidavad noorte ootusi või on tegemist ametnike tasandil lahendatava küsimusega. Vastuse leidmiseks tuleb aga tihendada koostööd noorteorganisatsioonide ja ministeeriumite vahel, minnes Euroopa Liidu tasandile selgelt väljakujunenud arvamusega ning olles ehk juba eelnevalt kas regioonist või mujalt endale liitlasi kaasatud.
Noortepoliitika alused
Esmalt tuleb rääkida noortepoliitika olemusest ja püüda mõista, miks on see olulisem teemavaldkond kui näiteks mõne huvi- või survegrupi tegutsemine Euroopa Liidu institutsioonide (peamiselt küll Komisjoni) juures. Oma olemuselt on noortepoliitika äärmiselt lai mõiste, kätkedes endas nii haridust, tööhõivet, tervist, sotsiaaliat, kultuuri, keskkonda, pere- ja eluasemepoliitikat.
Peamine, miks antud teema enam ja enam aktuaalseks muutunud, on vananev ühiskond, seda nii Eestis kui ka Euroopas tervikuna. Nendes tingimustes suurenevad ootused nooremaealistele; see tähendab, et üha noorematelt eeldatakse vastutuse võtmist ning aktiivsust ühiskonnas (näiteks poliitikute, tööandjate, kolmanda sektori organisatsioonide poolt). Laias plaanis on noortepoliitika olemasolu põhjuseks vajadus määratleda ning rakendada need tegevused, mida ühiskond saab ja peab tegema, et iga noor saaks tuge positiivseks enesemääratluseks, suutmaks ning soovimaks seeläbi võtta vastutust ja algatust ühiskonna edasiarengu eest. Ülaltoodust johtuvalt on näha, et tegemist on tulevikku vaatava käsitlusega, millele kitsas huvigruppide ringkond ei vasta (viimaste eesmärgiks on saavutada positiivne otsus lühikeses perspektiivis kindlas valdkonnas).
Noortepoliitika kujundajad
Noortepoliitika, nagu ka näiteks hariduspoliitika peaks algse idee kohaselt lähtuma lähimuspõhimõttest elik selle eest on vastutav iga liikmesriik (mitte ei toimu tsentraalset koordineerimist). Küll aga on üha enam leidnud käsitlust supranatsionaalne lähenemine – lükates sujuvalt noortepoliitika Euroopa Liidu esimese samba alla ning vähendades seeläbi riikide iseotsustusvõimet. Tänane reaalsus paigutab noortepoliitika kujundamise küll de jure liikmesriikide pärusmaale, de facto on aga olukord pisut erinev.
Euroopa Liidu noortepoliitika alane raamistik on kokku lepitud kuni aastani 2010, millele eelnevalt peab olema toimunud hindamine ning uue koostööraamistiku kokku leppimine (lõplik otsus tehakse Ministrite Nõukogus). Protsessist lähemalt; senini on kasutusel olnud avatud koordinatsioonimeetod (OMC – Open Method of Co-ordination), milles keskset rolli on mänginud Euroopa Komisjon (kuigi side liikmesriikidega on olnud pigem nõrk). Täna on aga näha, et on olemas soov muuta koordineerimine (mitte juhtimine või otsene kujundamine, sellest on veel esialgu vara rääkida) senisest tsentraliseeritumaks. Täiendavalt on kasutusele võetud mõiste „struktureeritud dialoog“ (Structured Dialogue), mis annab Komisjonile võimaluse minna mööda liikmesriikide vastavatest ministeeriumitest (nn youth ministries) ning suhelda otse veel ühe olulise mängijaga areenil – noorteühenduste katusorganisatsioonidega (National Youth Councils), millel varasemalt selline otsekontakt puudus. See on selge märk Komisjoni-poolsest võimu tsentraliseerimisest. Kas see on midagi taunimisväärset?
Lõppkokkuvõttes on aga jätkuvalt iga liikmesriigi noortepoliitika elluviija riigi vastav ministeerium (Eestis on selleks Haridus- ja Teadusministeerium), Komisjonile jääb aga nn ülevaataja (supervisor) ja hindaja roll. Siinkohal on aga mõned olulised momendid. Kokku lepitakse järgneva kümne aasta strateegilised noortepoliitika prioriteedid (kaasates eelneva perioodi hindamisse lisaks liikmesriikidele ka iga riigi noorteühenduste katusorganisatsioone ning täiendavalt keskset Euroopa Liidu kolmanda sektori noortepoliitika eest seisjat - Euroopa Noortefoorumit), mille elluviimine jääb iga liikmesriigi ülesandeks.
On liikmesriike, kus peetakse küllalt täpselt kinni eelnevalt kokku lepitust (see tähendab muuseas, et antud riigis on tugev koostöö ministeeriumi ning noorteühenduste katusorganisatsiooni vahel – viimane on tavaliselt märksa enam huvitatud eesmärkide täitmisest), kuid leidub ka neid, milles piirdutakse vaid minimaalprogrammi täitmisega (vältimaks rikkumismenetluse algatamist Komisjoni poolt).
Seega, püüdes leida vastust küsimusele, kas senisest tsentraliseeritum noortepoliitika vastab noorte reaalsetele vajadustele, on vastus pigem jaatav. Komisjoni näol on olemas ülevaataja, mis plaani kohaselt jälgib eesmärkide elluviimist ja ministeeriumid on enam motiveeritud koostööks kolmanda sektori organisatsioonidega (seda eeskätt struktureeritud dialoogi olemasolu tõttu).
Omaette küsimus on muidugi, kas kokku lepitavad eesmärgid täidavad noorte ootusi või on tegemist ametnike tasandil lahendatava küsimusega. Vastuse leidmiseks tuleb aga tihendada koostööd noorteorganisatsioonide ja ministeeriumite vahel, minnes Euroopa Liidu tasandile selgelt väljakujunenud arvamusega ning olles ehk juba eelnevalt kas regioonist või mujalt endale liitlasi kaasatud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar