Käesolev mõtteavaldus on initsieeritud Euroopa Noortefoorumi (European Youth Forum) üldkoosolekust, mis toimus novembri keskel Rotterdamis, Hollandis ning seal kuuldud infost ja adopteeritud poliitikadokumentidest (policy papers). Teisest küljest on kirjutamiseks ainest andnud Euroopa Liidu (EL) poolt käima lükatud protsessid järgmise kümne aasta ELi noortepoliitika koostööraamistiku kujundamiseks, mida täiendab Euroopa Nõukogu (Council of Europe - CoE) ministrite konverentsil vastu võetud deklaratsioon Agenda 2020 (CoE noortepoliitika raamistik aastani 2020).
Noorte tähtsus on kahtlemata viimase viie aasta (viimane Euroopa Parlamendi ja Komisjoni ametisoleku periood) märkimisväärselt tõusnud: üha enam kaasatakse esindusorganisatsioone seadusloome (ja ka hindamise) protsessidesse, suurenenud on rahastamine. Sellest hoolimata on vajakajäämisi mitmes olulises valdkonnas. Võttes arvesse Euroopa demograafilist situatsiooni, on selge, et nooremale generatsioonile langeb aasta-aastalt üha suurem vastutus (näiteks pidada üleval ühiskonna vanemat osa). Loogiline oleks siinkohal järeldada, et suureneva vastutusega kaasnevad ka suuremad õigused, kuid tegelikkus näitab, et noorte huvidega tegelevad jätkuvalt vaid institutsioonid (Komisjoni noortevaldkonna peadirektoraat, liikmesriikides vastavad ministeeriumid), mille otseste kohustuste hulka see kuulub. Dokumentide tasandil (näiteks Eesti Noorsootöö Strateegia) on küll käsitletud lõimitud noortepoliitika (youth mainstreaming) põhimõtete juurutamise olulisust, kuid tegudesse pole see kindlasti veel jõudnud.
Järgneval kümnendil olulisimad käsitlemist vajavad teemad on kahtlemata hariduse (sh mitteformaalse) kättesaadavus, noorte tööhõive (mis on jätkuvalt kõige suurema osakaaluga erinevate ühiskonnagruppide hulgas), mobiilsus ja viisade saamine, vabatahtlikkuse tunnustamine (ametlikult), õigustel põhinevate poliitikate rakendamine (eriti noorte migrantide osas) ja diskrimineerimise vähendamine. Nagu näha, ei saa tegemist olla pelgalt ühe ministeeriumi või direktoraadi vastutusvaldkonnaga, vaid tõelise sektoritevahelise lähenemisega (ei ole ju mõeldav, et näiteks Haridus- ja Teadusministeerium tegeleks tööhõivepoliitika või migratsiooniküsimustega). Sellest tulenevalt on noortel järgmistele otsustajatele kindlad ootused (Euroopa Parlamendi valimised toimuvad 2009. aasta juunis).
Euroopa Noortefoorum valis üldkoosolekul uue juhatuse (The Bureau), mille etteotsa sai Sloveeniast pärit Tine Radinja, ning kinnitas ametlikult nii ettepanekud järgmise kümne aasta noortepoliitika koostööraamistikule ELis kui ka ootused järgmise valitsemisperioodi institutsioonidele (Parlament ja Komisjon). Viimaste osas tuleb selgeks teha, kes täpselt millegi eest vastutab, milline on liikmesriikide roll ja kuidas toimub poliitikate elluviimine. Midagi uut ja põrutavat ei ole otstarbekas luua, avatud koordinatsioonimeetod ning struktureeritud dialoog on toimivad, kuid vajavad kindlasti täpsustamist. Olulisimad teemad on juba käesolevas artiklis käsitlemist leidnud, nendega tuleb aga tegeleda senisest märksa fokusseeritumalt, koheldes noorteorganisatsioone võrdväärse partnerina.
Noored saavad ka ise oma huvide kaitsel nii mõndagi ette võtta. Lisaks valima minemisele tuleks mõelda sellele, kuidas noorteorganisatsioonidest pärit inimesed ka ise valituks osutuksid (selle vältimatu eeltingimus on muidugi oma kandidatuuri püstitamine). Pole tegelikult tähtsust, millist poliitilist ideoloogiat nad kannavad, teades, millised on noorte väljakutsed, suudavad nad neile ka adekvaatseid lahendusi pakkuda. Enam koostööd ja struktureeritust on tarvis ka noorteorganisatsioonide tasandil, mitmekesi sama eesmärgi nimel töötades on tulemused vaieldamatult paremad.
