Noorteühendused peavad võitlema hääletuks vähemuseks muutumise vastu

Eesti Noorteühenduste Liit (ENL) pidas laupäeval Tartus 13. üldkoosolekut, kus üldkogu otsusega võeti vastu 2009. aasta teema, milleks sai ühiskondlik aktiivsus. Ühtlasi lepiti kokku ka põhikirja muudatuses, mille kohaselt muutub juhatuse liikmete mandaat kaheaastaseks alates järgmisest valitsemisperioodist. Ühiskondliku aktiivsuse teema keskendub valimisaktiivsusele ja julgustab noori astuma noorteühendustesse, et tulemuslikumalt ühiskonnaelus kaasa lüüa. ENLi tegevused järgmisel aastal õhutavad ka omaalgatust ning jätkavad noortele erinevate aktiivsete osalusviiside tutvustamist.

Põhikirja muudatuse teel soovitakse tõsta katusorganisatsiooni pädevust ning vältida olukorda, kus liiga kiiresti vahetuvad inimesed kulutavad pika aja töösse sisselamisele, mis jätab arendustegevuseks liiga vähe aega.

”Soovime muutuda üha enam kompetentsikeskuseks ja mitte ainult esindada, vaid ka nõustada noorteühendustesse kuuluvaid noori,” põhjendas otsust juhatuse esimees Olger Tali.

Hüvasti noorus!

Haridus- ja Teadusministeeriumi noorteosakonna juhataja Anne Kivimäe väitis üldkoosolekul, et Euroopas toimuvad demograafilised muudatused on kujundamas kogu Euroopa nägu.”2009. aasta saab olema märgiline, sest näiteks G7 riigid ütlevad piltlikult öeldes hüvasti noorusele. Rikaste riikide demograafiline seisukord on selline, kus noored jäävad vähemusse,” tõdes Kivimäe murelikult. Kivimäe sõnul tähendab keskikka jõudnud ühiskond seda, et noored on muutumas hääletuks vähemuseks ning vaja on, et noorteühendused pakuksi kvaliteetseid ekspertteadmisi. “Noorteühingutel ja noortega töötajatel tekib aina suurem vajadus olla väga selgelt kursis kõigega, mis aina mitmekesisemate noortegruppidega toimub,” lisas Kivimäe.

Üldkoosolekul arutati ka noorsootöö seaduse ja noorteühenduste registri teemal. Majanduslanguse taustal räägiti ka rahast ning Anne Kivimäe kinnitas, et Haridus- ja Teadusministeerium püüab seista selle eest, et noortevaldkonna arendamiseks jääks endiselt 9 miljoni kroonine toetus.

Eesti noorteühendused muutuvad mõjuvõimsamaks

Euroopa noorteühendusi ja katusorganisatsioone ühendav Euroopa Noortefoorum valis äsja uue juhatuse ja nõuandva kogu Euroopa Nõukogu juures (Council of Europa Advisory Council on youth), kuhu osutus valituks ka ENLi välissuhete juht ning aseesimees Jaan Urb. Nõuandev kogu noortepoliitika valdkonnas koosneb 30 liikmest.

Nõuandev kogu hakkab peamiselt tegelema Kiievis vastuvõetud raamdokumendi Agenda 2020 alusel, keskendudes inimõigustele, demokraatiale, kultuuride mitmekesisusele ja noorte sotsiaalsele kaasatusele.Lisaks osutus Euroop Noortefoorumi otsustajate hulka veel teinegi eestlane, Kadri Vanem, kes valiti Euroopa Noortefoorumi juhatusse.

Eesti Noorteühenduste Liit on 2002. aastal loodud katusorganisatsioon, mis ühendab 50 Eestis tegutsevat noorteühendust. ENLi peamisteks eesmärkideks on pakkuda noorteühendustele eestkostet, soodustada liikmesorganisatsioonide omavahelist koostööd ja noorte aktiivset osalust ühiskonnas.

Noortepoliitika olemusest ja tulevikust Euroopa Liidu võtmes

Käesolev mõtteavaldus on kantud ühest küljest ideedest, mis on viimase aasta jooksul Euroopa noortepoliitika maastikul tõusetunud, teisest praktilisest vajadusest näha noortepoliitikat laiapõhjalisemalt kui ühe või teise ministeeriumi kitsa vastutusvaldkonnana. Artikli eesmärgiks on selgitada noortepoliitika olemust ning vaadelda, milliseks võiks kujuneda noortepoliitika alane koostööraamistik tulevikus.

Noortepoliitika alused

Esmalt tuleb rääkida noortepoliitika olemusest ja püüda mõista, miks on see olulisem teemavaldkond kui näiteks mõne huvi- või survegrupi tegutsemine Euroopa Liidu institutsioonide (peamiselt küll Komisjoni) juures. Oma olemuselt on noortepoliitika äärmiselt lai mõiste, kätkedes endas nii haridust, tööhõivet, tervist, sotsiaaliat, kultuuri, keskkonda, pere- ja eluasemepoliitikat.

Peamine, miks antud teema enam ja enam aktuaalseks muutunud, on vananev ühiskond, seda nii Eestis kui ka Euroopas tervikuna. Nendes tingimustes suurenevad ootused nooremaealistele; see tähendab, et üha noorematelt eeldatakse vastutuse võtmist ning aktiivsust ühiskonnas (näiteks poliitikute, tööandjate, kolmanda sektori organisatsioonide poolt). Laias plaanis on noortepoliitika olemasolu põhjuseks vajadus määratleda ning rakendada need tegevused, mida ühiskond saab ja peab tegema, et iga noor saaks tuge positiivseks enesemääratluseks, suutmaks ning soovimaks seeläbi võtta vastutust ja algatust ühiskonna edasiarengu eest. Ülaltoodust johtuvalt on näha, et tegemist on tulevikku vaatava käsitlusega, millele kitsas huvigruppide ringkond ei vasta (viimaste eesmärgiks on saavutada positiivne otsus lühikeses perspektiivis kindlas valdkonnas).

Noortepoliitika kujundajad

Noortepoliitika, nagu ka näiteks hariduspoliitika peaks algse idee kohaselt lähtuma lähimuspõhimõttest elik selle eest on vastutav iga liikmesriik (mitte ei toimu tsentraalset koordineerimist). Küll aga on üha enam leidnud käsitlust supranatsionaalne lähenemine – lükates sujuvalt noortepoliitika Euroopa Liidu esimese samba alla ning vähendades seeläbi riikide iseotsustusvõimet. Tänane reaalsus paigutab noortepoliitika kujundamise küll de jure liikmesriikide pärusmaale, de facto on aga olukord pisut erinev.

Euroopa Liidu noortepoliitika alane raamistik on kokku lepitud kuni aastani 2010, millele eelnevalt peab olema toimunud hindamine ning uue koostööraamistiku kokku leppimine (lõplik otsus tehakse Ministrite Nõukogus). Protsessist lähemalt; senini on kasutusel olnud avatud koordinatsioonimeetod (OMC – Open Method of Co-ordination), milles keskset rolli on mänginud Euroopa Komisjon (kuigi side liikmesriikidega on olnud pigem nõrk). Täna on aga näha, et on olemas soov muuta koordineerimine (mitte juhtimine või otsene kujundamine, sellest on veel esialgu vara rääkida) senisest tsentraliseeritumaks. Täiendavalt on kasutusele võetud mõiste „struktureeritud dialoog“ (Structured Dialogue), mis annab Komisjonile võimaluse minna mööda liikmesriikide vastavatest ministeeriumitest (nn youth ministries) ning suhelda otse veel ühe olulise mängijaga areenil – noorteühenduste katusorganisatsioonidega (National Youth Councils), millel varasemalt selline otsekontakt puudus. See on selge märk Komisjoni-poolsest võimu tsentraliseerimisest. Kas see on midagi taunimisväärset?

Lõppkokkuvõttes on aga jätkuvalt iga liikmesriigi noortepoliitika elluviija riigi vastav ministeerium (Eestis on selleks Haridus- ja Teadusministeerium), Komisjonile jääb aga nn ülevaataja (supervisor) ja hindaja roll. Siinkohal on aga mõned olulised momendid. Kokku lepitakse järgneva kümne aasta strateegilised noortepoliitika prioriteedid (kaasates eelneva perioodi hindamisse lisaks liikmesriikidele ka iga riigi noorteühenduste katusorganisatsioone ning täiendavalt keskset Euroopa Liidu kolmanda sektori noortepoliitika eest seisjat - Euroopa Noortefoorumit), mille elluviimine jääb iga liikmesriigi ülesandeks.

On liikmesriike, kus peetakse küllalt täpselt kinni eelnevalt kokku lepitust (see tähendab muuseas, et antud riigis on tugev koostöö ministeeriumi ning noorteühenduste katusorganisatsiooni vahel – viimane on tavaliselt märksa enam huvitatud eesmärkide täitmisest), kuid leidub ka neid, milles piirdutakse vaid minimaalprogrammi täitmisega (vältimaks rikkumismenetluse algatamist Komisjoni poolt).

Seega, püüdes leida vastust küsimusele, kas senisest tsentraliseeritum noortepoliitika vastab noorte reaalsetele vajadustele, on vastus pigem jaatav. Komisjoni näol on olemas ülevaataja, mis plaani kohaselt jälgib eesmärkide elluviimist ja ministeeriumid on enam motiveeritud koostööks kolmanda sektori organisatsioonidega (seda eeskätt struktureeritud dialoogi olemasolu tõttu).
Omaette küsimus on muidugi, kas kokku lepitavad eesmärgid täidavad noorte ootusi või on tegemist ametnike tasandil lahendatava küsimusega. Vastuse leidmiseks tuleb aga tihendada koostööd noorteorganisatsioonide ja ministeeriumite vahel, minnes Euroopa Liidu tasandile selgelt väljakujunenud arvamusega ning olles ehk juba eelnevalt kas regioonist või mujalt endale liitlasi kaasatud.