Räägi, mis sa teed

Pärast taasiseseisvumist on Eestis hüppeliselt tõusnud kolmandasse sektorisse kuuluvate noorteorganisatsioonide arv, peale selle on hulgaliselt noori, kes küll aktiivselt toimetavad, kuid pole ennast juriidiliselt määratlenud.
Selline areng on läbi ja läbi positiivne, sest noored õpivad olema organiseeritud, samuti omandatakse eluks vägagi vajalikud oskused paljudes valdkondades.
Hindamise mõõdupuud
Võib oletada, et nüüdseks on saavutatud kvantitatiivne piir (eksisteerivad mitmesugused katusorganisatsioonid paljude mingi suunitlusega organisatsioonide kõrval), ja olulisi samme on astutud kvalitatiivses arengus.
Meeskonnad ja juhtimine on muutunud professionaalsemaks, tehakse koostööd rahvusvaheliste partneritega, ettepanekud riigile ja kohalikele omavalitsustele on saavutanud märkimisväärse kaalu. Kogu ülalmainitu näitab väga selgesti, et sektor on elujõuline.
Suures plaanis jääb aga pahatihti tähelepanuta selliste organisatsioonide köögipool: kuidas ja millise hinnaga see kõik on saavutatud ja kui habras on tasakaal jätkusuutlikkuse ja tegevuse lõpetamise vahel.
Noor inimene on oma olemuselt mobiilne, noorusele omaselt huvitub ta korraga paljudest tegevustest, kuid tüdineb neist vahel niisama tihti. See kõik seab noorteorganisatsioonide juhid keerulisse olukorda: kuidas tagada ühenduse tegevuse jätkumine, kui liikmed ühel hetkel kooli lõpetavad ning teise linna õppima siirduvad. Üldiselt on ühe organisatsiooni siseselt liikmeskond suhteliselt homogeenne, mistõttu võib ühendus mõnikord oma tegevuse päevapealt lõppenuks lugeda.
Sõltuvalt organisatsioonist on tegevuse hindamise mõõdupuud väga erinevad. Mõni seab eesmärgiks liikmete arvu, teine korraldatud üritused, kolmas jällegi meedia tähelepanu. Üldjoontes on aga olukord selline, et avaliku tähelepanuta enam läbi ei löö, olgu siis küsimus partnerite või rahastuse leidmises.
Võiks rohkem rääkida
Detailsemaks minnes käsitlen Pärnu linnavolikogu noortekogu tegevust, seda mõneti vastusena Pärnu Postimehes 24. oktoobril ilmunud artikli “Nelja erakonna koostööleppel Pärnus aasta täis” punktile, mis puudutas noortevolikogude loomist. Nimelt ei saa nõus olla väitega, et noortevolikogu pole eluvaimu sisse saanud.
Olukord on vastupidine. Pärnu noortekogul on toimiv juhatus, regulaarselt peetakse koosolekuid ja liikmeskond on kindel. Loomulikult on ühendus alles oma tee alguses, mis puudutab liikmete pädevust seaduseelnõude läbitöötamisel, ettepanekute formuleerimisel ja eriti oma tegevustest teada andmisel.
Pärnu linnavolikogu juures tegutseb nõuandva ja alalise komisjoni kaudu seadusandlikku võimu omava organina Pärnu noortekogu. Miks pole sellest rohkem kuulda olnud?
Vastus on päris lihtne: sügisest sai noortekogu uueks esimeheks Liina Sootalu ja uuenes osa liikmeid, mistõttu on põhirõhk olnud organisatsioonisisese töökorralduse paikaseadmisel ja tegevuskava arendamisel. Siiski on sisuline töö regulaarselt toimunud, koos on üle vaadatud linna arengukava, millesse on tehtud täiendusettepanekuid, ja noori puudutavad seaduseelnõud.
Edaspidi on kavas oma tegevust veelgi laiendada, teha koostööd teiste maakondade noortekogudega, saavutada huvi oma tegevuse vastu eeskätt linna noorte seas ja kaugemalgi.
Siinkohal tulebki selgelt välja, et väikseimastki tegevusest või saavutusest tuleb aegsasti teistele teada anda. Paljud noorteorganisatsioonid seda ei tee. Ühest küljest on põhjuseks pidev sisemise tegevuse arendamine, et ühendus suudaks jätkata, teisest küljest ehk ei teadvustata endale, et vaja on oma eksisteerimisest laiemat üldsust teavitada. Sestap tunnengi, et noorteühendused Pärnu linnas ja maakonnas võiksid rohkem rääkida. Noortekogust kirjutame edaspidi kindlasti rohkem.