Rahaliitu pääsemise takistuseks on Eestile käesoleval hetkel Maastrichti esimese kriteeriumi mittetäitmine, milleks on inflatsioonitase. Tulenevalt viimaste aastate kiirest majanduskasvust on inflatsioon Eestis olnud suhteliselt kõrge ning seetõttu on ka euro kasutuselevõtt viibinud. Võib eeldada, et lähima paari aasta jooksul inflatsioon piisavalt ei alane, kuigi langenud majanduskasv võiks viidata ka üldise inflatsioonitaseme alanemisele.
Siiski kuulub Eesti alates oma liitumusest Euroopa Liiduga ka Euroopa Keskpankade Süsteemi ning osaleb otsustusprotsessis, ka on suurem osa arveldustest üle viidud eurole, s.h pangalaenud, mis sisuliselt tähendab, et Rahaliidul on Eesti majandus- ja rahapoliitikas mängida küllalt suur roll. Lisaks kuulub Eesti nn valikuvõimaluseta riikide hulka (k.a teised 2004. aastal liitunud riigid), mis tähendab, et euro kasutusele võtmine on sätestatud liitumislepingus, millest taganeda pole võimalik. Seega, liitumise küsimus on üksnes aja küsimus.
Tulenevalt oma positsioonist – väike avatud majandusega riik – on Eestil euroga liitumisest võimalik rohkem võita kui kaotada (s.h praktiline igapäevane kasu oma kodanike kontekstis). Eesti krooni käibelevõtmisest saadik on see olnud fikseeritud Saksa marga suhtes, täna euro suhtes, mis tähendab, et vahetuskursimeetmete kasutamine šoki puhul pole võimalik. Täna aga on riik olukorras, kus eurost tulenevad kasud saamata jäävad – transaktsioonidekulude sääst, vahetuskursiriski vähenemine, majandusliku integratsiooni soodustamine ja majanduspoliitilise usaldusväärsuse kasv.
Välisriikidest saabuvate kaupade ja teenuste hinnad on enamasti eurodes (arvestades Eesti väliskaubanduse partnereid), mis tuleb Eestis kasutusele võtmiseks kohalikku valuutasse „tõlkida“. Selle tegevusega kaasnevad tahes-tahtmata teatavad kulud, mis võiksid olla olemata, kui mõlemal pool oleks kasutusel euro. Transaktsioonisäästust enamgi on Eestil võita vahetuskursiriskide elimineerimisest – see aitab kaasa tootmistegurite efektiivsemale paigutusele, s.t tootmine paigutub sinna, kus tootmistegurid on odavamad. Väikese riigi puhul pole ka vähem oluline majanduspoliitiline usaldusväärsus, mis samuti aitab kaudselt majandust edendada: potentsiaalsed investorid teavad, millega nad regiooni tulles arvestama peavad.
Rahaliiduga liitumise vastu räägib kõige enam vahetuskursiinstrumentide kaotamine asümmeetrilise šoki tingimustes; mis aga Eesti puhul on niikuinii piiratud, sest vahetuskurss on fikseeritud ning kasutusel on valuutakomitee süsteem. Täiendavalt aitab asümmeetriliste majandusšokkide mõju vähendada tööjõu ja kapitali suhteliselt suur mobiilsus, mis olukorra stabiliseerib.
Viimaks, Eesti käitub maailmaturul hinnavõtjana – kaupade hinnad välisvaluutas ei sõltu mingil moel kohalikust vahetuskursis. Seega, seda enam on kasu Rahaliidus osalemisest. Võrreldes Eestit näiteks Poolaga, mis oma suurusest tulenevalt võib mõnes olukorras käituda ka hinnapakkuja või –kujundana, on lähtepositsioonid pisut erinevad.
Kokkuvõtvalt, Eesti sobib oma positsioonilt Rahaliitu hästi, sest sellest võita on märksa enam kui kaotada.
