Majandus- ja rahaliidu tugisammasteks on ühtne rahapoliitika, mida teostavad Euroopa Keskpankade Süsteem ja Euroopa Keskpank, ning liikmesriikide majandus- ja eelarvepoliitikate kooskõlastamine. Sisuliselt tähendab see, et vähem tehakse makromajanduslikke otsuseid eraldi ning enam toimub oma tegevuste kooskõlastamist. Ühest küljest, vaadeldes Euroopa Liitu kui tervikut, on selline lähenemine kahtlemata positiivne, kuivõrd sel viisil kaob võimalus, et liikmesriikide majanduspoliitika on Liidu piires väga varieeruv. Teisest küljest vähendab selline tegutsemine aga liikmesriikide eelarvete paindlikkust ning mõnede arvates kaovad ka võimalused rakendada fiskaalpoliitilisi meetmeid stabilisatsiooni eesmärkide saavutamiseks. Nii ongi põhimõtteliselt olemas kaks lahknevat arvamust: nende oma, kes sooviksid regulatsiooni veelgi karmistada, ja need, kes pigem lähtuksid liikmesriikide tasandilt ning annaksid viimastele enam otsustusõigust.Rahapoliitika on Euroopa Liidus tsentraliseeritud, selle eesmärk on tagada majanduslik stabiilsus ning ühtlane inflatsioonitase kõikides liikmesriikides (see ei tohi keskpikas persepktiivis ületada 2% aastas). Fiskaalpoliitika on enamjaolt liikmesriikide pädevuses, kuid Stabilisatsiooni ja Kasvu Paktiga on sätestatud teatavad koordinatsioonireeglid, mida liikmed järgima peavad. Nendeks on eelarvete tasakaal (eelarve defitsiit ei tohi ületada 3% SKPst) ja riigivõla suhe SKPsse (mitte üle 60%). Vastasel korral võib Euroopa Komisjon algatada ülemäärase eelarvedefitsiidi menetlusprotsessi.
Tänast liikmesriikide olukorda aga vaadeldes võib täheldada, et mitte kõik ei pea fiskaalpoliitilistest nõudmistest kinni, sh Saksamaa, mille eelarve on jätkuvalt defitsiidis. Siit tekibki küsimus, mida ette võtta, sest ühel hetkel võib selline olukord kahjustada Liitu kui tervikut.
Üks võimalus on kahtlemata lasta reeglid lõdvemaks, mis looks võimaluse minna mööda rahapoliitilistest meetmetest ning rakendada fiskaalpoliitilisi, kuna mõlemad täidavad sisuliselt stabilisatsiooni eesmärki. Siiski on siinkohal oluline kitsaskoht – mõjuma hakkaksid riikidevahelised ülekandeefektid (spill-over effects), mis ELi majanduse konkurentsivõimet kahjustaksid. Seega, ilmselt pole tõenäoline, et reeglide lõdvemaks laskmine hea lahendus oleks.
Reeglite karmistamine oleks tehniliselt võttes parem lahendus, sest sellele peaks tulenevalt Euroopa Ühenduse Aluslepingutest olema eelnenud poliitiline kokkulepe, millega kõik liikmesriigid endale vastava kohustuse on võtnud. See tähendab, et reeglitest möödahiilimine võiks halvimal juhul tähendada kohtuprotsessi ja küllalt suuri trahve. Küsimus ongi siinkohal poliitilise kokkuleppe saavutamise, sest mitte kõik (nagu ka eelnevalt mainitud) ei soovi tingimuste liidukesksemaks muutumist.
Kokkuvõtvalt, tsentraliseeritum fiskaalpoliitika distsiplineerib liikmesriike mõõdukusele ja kaitseb kõiki osalejaid mõne liikmesriigi vastutustundetu käitumise eest. Ehk et eelarvepoliitikad võiksid Euroopa Liidus olla enam koordineeritumad, kuivõrd suuremad muutused mõne liikmesriigi majanduses puudutavad Liitu kui tervikut.
