by Meelika Jürisaar (ENL)
Hiljuti toimunud Euroopa Parlamendi valimistel tuli mitu erakonda välja nimekirjadega, kus võis näha endisest rohkem noori. Valimiste üllatuseks ei olnud aga noorte valituks osutumine, vaid hoopis üksikkandidaadi hiigeledu enamiku suurerakondade ees.
Valimiskampaaniate tippajal mai keskpaigas korraldas Eesti Noorteühenduste Liit (ENL) debati, kuhu kutsuti erakondade noored poliitikud. Osalejad tunnistasid, et Eesti poliitkultuur on liiga palju mõjutatud ebatolerantsusest, ignorantsusest ja euroopalike väärtuste puudumisest. Tegemist on kriitikaga, mida poliitikutest veel enam kuuleb kodanike suust. Kriitilist suhtumist väljendab seekordsete n-ö protestivalimiste valimisaktiivsus, mis oli Eestis sellel korral lausa 43,9% ja sealjuures osutus üksikkandidaat enamikust erakondadest edukamaks.
Pidev üksteisele ärategemine, usaldamatus, suutmatus kokkuleppeid saavutada või ühishuve leida on midagi, mille tõttu Eesti ei arene nii kiiresti, kui võiks. Tekib küsimus – millest selline võimetus olukordi lahendada? Poliitika ei ole iseenesest räpane ega ebaeetline. Avalike asjade ehk poliitikaga tegelevad ju ka kõik kodanikuühendused, vabatahtlikud, korteriühistud, lastevanemate liidud jne.
Suletud ühiskonna ahelad ja kriis
Kohalike omavalitsuse valimiste eel, mis toimuvad käesoleva aasta oktoobris, korraldab Eesti Noorteühenduste Liit varivalimised Tallinna ja Tartu koolides. Projekti eesmärgiks on kasvatada noortes harjumust kasutada oma põhiõigusi ning tõsta noorte teadlikkust ja aktiivsust seoses valimistega.
Koolides valimisdebattide ning valimiste korraldamine on keeruline ja riskantne, seda enam, et noored alates 14. eluaastast saavad varivalimistel valida päris nimekirjade alusel. Ometi piisas varivalimiste hea tava leppe põhipunktide kirjapanekuks vaid poolest tunnist, sest erakondade noorteühendused suutsid hea ja vajaliku idee ära tunda ning kiiresti kokku leppida. Vanema generatsiooni poliitikud aga ei ole siiani saavutanud konsensust valimiste hea tava leppe osas ning endiselt ei ole leppele alla kirjutanud kõik erakonnad. Siin on kogenud poliitikutel noorte konstruktiivsusest üht-teist õppida.
Poliitkultuur, nagu kultuur ja väärtused üldse, kujuneb ajalooliste, looduslike, geopoliitiliste ja paljude muude tegurite koosmõjul. Me ei saa jätta tähelepanuta erinevust, mille loob vaba ühiskond, võrreldes nõukogudeaegse diktatuuriga. Kodanikuaktiivsus, eneseväljendusjulgus, usaldus, tolerantsus ja paljud teised omadused on tugeval baasil võimalikud eelkõige ikkagi vabas ühiskonnas. Mõistame seda tausta, aga see ei tähenda, et peaksime sellesse takerduma.
Missugune on tulevik?
Kuna noorte vastutus meie ühiskonnamudeli toimimise jätkamiseks on suurem kui kunagi varem, sest rahvastik vananeb ja probleemid aina kasvavad, peaks kohustuste lisandumisele loogiliselt juurde tulema ka õigusi. Vastasel juhul me justkui orjastame ühe põlvkonna aina nõudmisi esitades, samas grupi tõelisi huve mitte arvestades.
Majandus- ja usalduskriisist võib üle saada kui osatakse õppida nägema olemasolevaid võimalusi ning ressursse. Noored on kahtlemata ressurss, mitte „hall mass”, keda peab juhtima ja kes peab pimesi sõnakuulelik olema. Mõtlema peab koostöö ja vastastikuse õppimise võtmes, sest noored on tulevik – ükskõik kui leierdatult see ka ei kõlaks. Noored on meie poliitika, majandus, jätkusuutlikkus, töölised, töötajad, õpetajad või ka kriminaalid, ajude väljavool, osavõtmatud kodanikud, riigireeturlus... Tänaste otsustajate valik on, missuguseks kujuneb uus poliitkultuur või kodanikuühiskond.
