Rahvusvahelised konfliktid noorte silme läbi

Pärast 11. septembri juhtumit Ameerikas kerkisid teravalt päevakorda uued konfrontatsioonid kultuuride ja usundite vahel ning need kestavad tänapäevani.
Üsna igapäevaseks on muutunud uudised, kus räägitakse, mitu inimest jälle Iraagi pommiplahvatuses hukkus. Kõige kohutavam asja juures on see, et turvaliste lääneriikide igapäevaelus ei pööratagi sellele enam suuremat tähelepanu, kuid inimesed, noored ja vanad, peavad selles regioonis elama ja hakkama saama. Konfliktipiirkondi on teisigi: Lähis-Idas pole ammu rahu olnud, Kagu-Aasia riigipööretest rääkimata.
Hilissügisel Küprosel toimunud UNESCO Euroopa ja Vahemere maade regiooni noortefoorumil kohtusid 37 selle piirkonna riigi esindajad. Foorumi läbiv teema oli kultuuride ja uskude vahelised dialoogid ning nende võimalik mõju ühiskondadele ja sootsiumidele. Nagu arvata võiski, pöördus gruppide põhitähelepanu just konfliktsele Lähis-Ida sektorile, mille esindajad kohal olid.
Kuulsin üht noormeest rääkimas, kuidas ta kaks päeva järjest sama bussiga koju ei sõida, sest õnn võib pöörduda ja järgmisel päeval võib seesama buss õhku lennata, sest keegi “usuhull” on otsustanud siitilmast lahkuda uskmatuid kaasa võttes. Igal juhul paneb selline olukord oma elu üle sügavalt järele mõtlema.
Töögruppides osaledes ja noortega vesteldes jäi minu jaoks õhku rippuma küsimus, kes on süüdi. Hämmastav oli näha Palestiina neiut koos iisraellasega ühe laua taga istumas ja purukspommitatud Beiruti pilte vaatamas, kusjuures neiu väitis, et tema enda valitsus oli süüdi.
Väga palju räägitakse õiglusest ja selle jaluleseadmisest. Noorte pilgu läbi on aga hoopis olulisem koht rahul. Pole ju vahet, kes kunagi midagi korda saatis, noorele inimesele on tähtis, et ta saaks rahus pere luua ja kasvatada lapsi, kartmata järjekordset sõda või enesetapurünnakut.
Küprosel toimunud noortefoorum tõestas vägagi edukalt, et noortel on võimu ja tahtmist asju muuta, oluline on omavahel senisest rohkem lävida ja aru saada, et erinevused rahvaste vahel ongi head. Needsamad erinevused panevad meid oma kultuuriruumi paremini mõistma, aidates seejuures kaasa arusaamise ja tolerantsi suurenemisele teiste suhtes.
Praegu on inimeste ajalooline mälu see, mis raskusi põhjustab, samuti vahemaadest tingitud eraldatus – noored lihtsalt ei saa nii tihti kokku, kui peaksid. Sestap ongi oluline, et toimunud noortefoorumiga analoogseid üritusi korraldataks veelgi tihedamalt. Eestis on hakatud küll päris hästi aru saama Euroopa Liidu teemadest, ÜRO koos oma institutsioonidega on aga jätkuvalt tume maa. Loodetavasti toimub lähitulevikus pööre ka selles suunas ning Eesti noored mõistavad paremini maailmas toimuvat.