laupäev, 8. aprill 2006

Maailmale avatud, südamega Pärnus

Nimetan kolm tuntud nime. Arvake, kes neist on Pärnust pärit: Konstantin Päts, Kersti Kreismann ja Peeter Tali. Õige vastus on kõik kolm.
Pärnumaalt on pärit palju eestlastele olulisi isikuid. Alustada võime kohaliku ajalehe asutajast ja tema tütrest, lisada kahe maailmasõja vahelise Eesti Vabariigi võimueliidi ning lõpetada praeguste olümpiavõitjatega.
Inimesed on kõige olulisem kapital
Mõni nädal tagasi toimus Pärnumaa ettevõtlus- ja arenduskeskuse korraldatud mess “Pärit Pärnumaalt”, mille sisuks oli Pärnumaa hakkajatele ettevõtjatele toetava märgi loomine. “Pärituult Pärnumaalt” märki ja selle kasulikkust analüüsis Cardo Remmel oma 30. märtsi artiklis “Pärnumaale uus Visu! Mis on selle sisu?”.
Mina aga laiendaksin “Pärit Pärnumaalt” teemat ettevõtjatest pisut kaugemale - inimkapitali ehk Pärnumaa elanikeni.
Üks suuremaid riske, mis võib pidurdada Eesti edasist arengut, on tööjõupuudus. Eriti valusalt annab see tunda väljaspool Tallinna, kus eduka ettevõtmise käivitamine ja töös hoidmine on kordades keerulisem kui Tallinnas ning selle lähiümbruses.
Mis on üks peamisi põhjusi, miks praegu ükski suurettevõte Pärnusse oma kontorit ei raja? Sest Pärnus pole piisavalt tööjõudu. Puudu jääb nii spetsialistidest kui oskustöölistest.
Noored eelistavad minna elama Tallinna ja hakkajatel ettevõtjatel mujal Eestis on valida, kas jäädagi Eesti mõistes väiketootjaks või viia märkimisväärne osa oma ettevõtte juhtimisest Tallinna ja seeläbi loota edu ka Eesti mastaabis.
Inimesed on kõige olulisem kapital nii ettevõttele kui linnale. Seda mitte ainult maksude laekumise seisukohalt, vaid eelkõige just visiooni ja ettevõtlikkuse poole pealt.
“Pärit Pärnumaalt” tiitel inimestele
Mitmekülgset haridust, mida võimaldavad Pärnu kolledž ja kutsehariduskeskus, on vaja, et Pärnu ettevõtlus areneks. Samal ajal Pärnu pataljoni väljaviimine soodustab ja kiirendab noorte pärnakate lahkumist.
Rahvaliidu noorte tunnuslause ütleb: “Maailmale avatud, südamega Eestis.” Asja tuum seisneb mõttes, et noorel inimesel ongi tarvis end harida, täiendada, maailma näha ja mujal töötada. Eesti on aga nii tilluke riik, et inimkapitali lahkudes ei jääkski riigist midagi järele. Seetõttu peame oluliseks endale teadvustada, kust päris ollakse. Meie tunnuslauset võib käsitleda ka Eesti-siseselt: inimene peakski avardama oma maailmapilti, end harima, kuid mitte unustama, kust ta pärit on.
Lahtiseletatuna tähendaks see seda, et üks pärnakas peabki olema edasipüüdlik, ettevõtlik, kuid esmajoones tuleb seda rakendada oma kodu huvides, Pärnu ja Pärnumaa huvides.
Minu ettepanek on peale ettevõtetele jagatava märgi alustada samasuguse tunnustuse andmist ka silmapaistvatele Pärnust pärit isikutele, kes ilmekalt tõestavad, et Pärnu oli, on ja jääb viljakaks pinnaseks väärt inimestele ning ideedele.