Euroopal on 21. sajandil lahendada mitmeid probleeme: majanduse globaliseerumine, demograafiline (taand)areng, kliimamuutused ning energiajulgeolek. Lisaks on selge, et 27 riigist koosnev liit ei saa enam toimida 15 liikmele mõeldud õigusraamistikus. Sellest tulenevalt on koostatud Lissaboni leping, millel on laias laastus neli põhilist pikaajalist arenguprioriteeti. Nendeks on demokraatlik
um ja läbipaistvam Euroopa (rahvusparlamentide suurem roll, kodanike hääle osakaalu suurendamine, ülesannete selgem jaotus ELi institutsioonide vahel, Europarlamendi senisest märkimisväärsem roll); tõhusam Euroopa (tulemuslik otsustusmenetlus, stabiilsem institutsiooniline raamistik, eurooplaste elu parandamine – sotsiaalne turvalisus, energiajulgeolek, võitlus terrorosmiga, keskkonnaküsimused); õigustel, väärtustel ja vabadusel rajanev solidaarne ning turvaline Euroopa (kodanike õigused, turvalisuse suurendamine, liikmesriikidevaheline solidaarsus) ja ELi rolli tugevdamine maailmas (välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ametikoha loomine, liidule juriidilise isiku staatuse andmine). Mainitud pikaajalised eesmärgid nõuavad küllalt suuri investeeringuid. Alljärgnevalt vaadeldakse ELi 2009. aasta eelarve eelnõud ning võrreldakse seda Lissaboni lepingus väljatooduga (arvestamata fakti, et tegelikult ei ole leping jõustunud).
ELi eelarve kogumahuks esimesel lugemisel juulis 2008 (ECOFINis) oli 134,4 miljardit eurot, mille proportsioonid jagunesid järgmiselt. Suurimaks artikliks ligi 45% on ühtekuuluvusele ja konkurentsivõimele tehtavad kulutused majanduskasvu ja tööhõive tagamiseks. Mahult järgmise – u 32% eelarvest – moodustavad otsetoetused ning turuga seonduvad kulud. Kolmas suur grupp on maaelu, keskkonda ja kalandust puudutavad eraldised (u 11%). Ülejäänud kuluartiklid on juba suhteliselt väiksema protsentuaalse osakaaluga: administratiivkulud 5,7%, välissuhtlus 5,5%, kodanikkond 1,1%.
Eesmärkide ja eelarveprioriteetide kooskõla hindamiseks aga pelgalt proportsioonide analüüsist ei piisa. Vajalik on samuti vaadelda eelarveridade tõuse, mis on üheks prioretiseerimise indikaatoriks. Kuigi kodanikkonnale, õiglusele ja turvalisusele minev summa moodustab eelarves „tühise“ 1,1%, on tõus võrreldes eelmise aastaga märkimisväärne - 8,6%. See on selge märk, et Lissaboni lepingu eesmärke on eelarve koostamisel arvestatud. Vaadeldes konkurentsivõimet ning tööhõivet, on kasv küll vaid 3%, kuid samas arvestades, et see on niikuinii ELi kulutuste mahukaim osa, võib järeldada, et ka siinkohal on asjad korrelatsioonis. Pisut aga tekitab küsitavusi ELi globaalse rolli tähtsustamine: eelarverea kasv on ainult 1,8%, kuigi just nimetatud eesmärk on küllaltki palju avalikku tähelepanu saanud, samuti on see üks Lissaboni lepingu vajalikkuse põhjendamise argumentidest. Siinkohal võiks eeldada siiski pisut suuremat fokusseeritust. Rääkides tõhususest institutsionaalses võtmes ning nähes, et planeeritav kulude tõus on 5%, võib aga öelda, et korrelatiivne seos eksisteerib täiesti.
Lissaboni lepingus on ka esmakordselt käsitlust leidnud keskkonna temaatika ja energeetikat puudutav jagu. Vaadeldes planeeritava ELi eelarve ridade sisemusse, võib näha, et roheline lähenemine (seda eriti energeetika kontekstis) on üpris rohkesti tähelepanu pälvinud – ridade tõusud on märkimisväärsed.
Kokkuvõtvalt võib väita, et laias laastus on eesmärgid ja eelarveread kooskõlas, kuigi on valdkondi, millele oleks tulnud enam tähelepanu pöörata. Küll aga ei saa arvestamata jätta asjaolu, et ülalolev analüüs põhineb ELi eelarve eelnõul ning viimase informatsiooni kohaselt (seisuga november 2008) on selle maht vähenenud – täna räägitakse summast 116,1 miljardit eurot. Küsimus on, kas ja milliseid ridu on kärbitud ning milliseid suurendatud.
