Jaan Urb

Euroopal on 21. sajandil lahendada mitmeid probleeme: majanduse globaliseerumine, demograafiline (taand)areng, kliimamuutused ning energiajulgeolek. Lisaks on selge, et 27 riigist koosnev liit ei saa enam toimida 15 liikmele mõeldud õigusraamistikus. Sellest tulenevalt on koostatud Lissaboni leping, millel on laias laastus neli põhilist pikaajalist arenguprioriteeti. Nendeks on demokraatlik um ja läbipaistvam Euroopa (rahvusparlamentide suurem roll, kodanike hääle osakaalu suurendamine, ülesannete selgem jaotus ELi institutsioonide vahel, Europarlamendi senisest märkimisväärsem roll); tõhusam Euroopa (tulemuslik otsustusmenetlus, stabiilsem institutsiooniline raamistik, eurooplaste elu parandamine – sotsiaalne turvalisus, energiajulgeolek, võitlus terrorosmiga, keskkonnaküsimused); õigustel, väärtustel ja vabadusel rajanev solidaarne ning turvaline Euroopa (kodanike õigused, turvalisuse suurendamine, liikmesriikidevaheline solidaarsus) ja ELi rolli tugevdamine maailmas (välisasjade ja ...

Euroopa Parlament (EP) on oma olemuselt maailmas fenomenaalne nähtus – ei eksisteeri mitte ühtki sarnast seadusandlikku kogu, mis oleks otsevalitud ning nii laiapõhjaline. Kuigi ka täna on EP roll pigem tagasihoidlik, va eelarveküsimused ning laienemine, võib märkida, et sisuliselt esindab see suurimat legislatiivset võimu esindav institutsioon maailmas. Vaadeldes aga Euroopa Liidu (EL) süsteemi tervikuna, võib näha, et sel on iga liikmesriigi valitsemismasinast (mis enamjaolt põhinevad täielikul võimude lahususe printsiibil) erinev ülesehitus (rohketest analoogiatest hoolimata).  Põhiline erinevus seisnebki juba mainitud võimude lahususe küsimuses – ELi institutsioonides ei ole see nii üheselt määratletud – näiteks täidab Nõukogu nii täidesaatvat kui ka seadusandlikku funktsiooni. Sellest tulenevalt on võimalik teha rida tähelepanekuid.  Arvestades osalejate arvukust on igati loogiline, et mingisuguse efektiivsuse säilitamiseks pole võimalik EPle anda täielikke volitusi. Siiski ei toh...