Vajaduse Euroopa Liidu olemasoluks tekitas peaasjalikult II Maailmasõda, peale mida oli Euroopa nii majanduslikult kui ka moraalselt laostunud. Samuti oli sõda selge märk asjaolust, et peale I Maailmasõda ei oldud suudetud lahendada erimeelsusi riikide, eeskätt Saksamaa ja Prantsusmaa vahel.
Peale sõda oli aga suurtele riigijuhtidele selgeks saanud, et tuleb leida moodus riikide omavaheliseks sidustamiseks (väga selgelt rääkis sellest näiteks W. Chruchill „...the United States of Europe...”). Majanduslik kokkulepe Ruhri basseini üle lõigi toona aluse üldiseks majanduskasvuks ning integratsiooniks.
Tol ajal tingis vajaduse integratsiooni järele kartus uue sõja puhkemise pärast ning kehv majanduslik olukord; tänaseks on integratsiooni mõiste olulisel määral laienenud, üha enam räägitakse ühtsest Euroopa identiteedist. Kuhu on jäänud vanad vastuolud?
Peamisele vastuolule Saksamaa ja Prantsusmaa vahel leiti lahendus läbi Euroopa Söe- ja Teraseühenduse, mis sidus need ajalooliselt pahuksis olnud riigid nii tugevalt, et sõjaline konflikt oli välistatud. Seega võib väita, et see vastuolu on õnnestunud kõrvaldada; laiendades mõtet veelgi: ilmselt ei ohusta Euroopat ka sisesõja oht, sest see ei oleks liikmesriikidele sugugi kasulik. Suured ajaloolised vastuolud on sisuliselt kadunud, on ilmne, et neid mäletatakse, neist räägitakse, kuid reaalselt nad liidu kodanikkonda sellisel määral enam ei ähvarda. Üsna selgelt oligi Euroopat enim ähvardanud oht sõjaline, kuivõrd sellega kaasneksid lisaks füüsilistele purustustele ka muude sidemete katkemine, moraalne häving.
Tänased vastuolud on muutunud märksa peenemaks ning spetsiifilisemaks: majanduslik ja sotsiaalne võrdsus, suured liikmesriigid vs väiksed liikmesriigid – kuidas jagada võimu, rahvustunde säilitamine.
On ülimalt tõenäoline, et ka tänaste konfliktsituatsioonide algpõhjuseks on riikide ja nende elanike ajalooline taust, kuigi ehk seda vahel endale ei teadvustata. Arusaam ajaloost, haridus ning tolerantsus on kindlasti tausta kõrval tähtsaks vastuseise leevendavaks asjaoluks.
Siiski pole põhjust arvata, et lühemate või pikemate läbirääkimiste (ja mõningal määral ka erandite tegemise läbi) tulemusena pole võimalik kokkuleppeid saavutada ning protsessidega edasi minna. Seda nii ELi institutsioonides või töögruppides toimuvates tulistes liikmesriikidevahelistes vaidlustes kui ka siseriiklikes rahvustevahelistes küsimustes.
Ehk et autori arvates pole enam päevakajalised niivõrd ajaloolised vastuolud riikide vahel, vaid pigem riikidesisesed vähemusgruppide vastuseisud üldistele vooludele, nagu näiteks mustlaste küsimus Rumeenias, mis kahtlemata põhineb ajaloolisel konfliktil, samuti ka venekeelse elanikkonna integratsiooni teemad Eestis.
Nagu ka suured ajaloolised vastuseisud Euroopas on vajanud lahenemiseks aega, vajavad ka mikrotasandi konfliktid riikide sees või riikide vahel aega. Euroopa Liit oma olemusega võiks paljuskii olla eestlastele hea eeskuju, kuidas vastuseise kokkulepete ning mõistuse, tasakaalukuse ja rahuliku tempoga leevendada.
