Noorteorganisatsioon või mitte noorteorganisatsioon?

Noorteorganisatsioon või mitte noorteorganisatsioon?

Eesti Noorteühenduste Liidu (ENL) poolt ellu kutsutud osaluskampaania (osale.enl.ee) tõstatab mitmeid osalusega seonduvaid teemasid, s.h kuulumine või mittekuulumine mõnda organisatsiooni. Mõlemal puhul on rida positiivseid ja negatiivseid külgi, mille olemasolust noored teadlikud olema peaksid.

Milline on tavaline noorteorganisatsioon?

Lühikese perioodi jooksul, mil Eesti on taasiseseisev olnud, on kolmas sektor elik mittetulundussektor kõvasti arenenud: registreeritud on palju organisatsioone, mõned neist vägagi kindla spetsiifikaga, töö on muutunud professionaalsemaks. Üks tavaline noorteorganisatsioon ühendab tavajuhul gruppi aktiivseid noori inimesi, kel on pisut vaba aega ning kes soovivad seda arukalt rakendada. Üldjuhul koonduvad ühendusse sarnaste ideedega inimesed, kes viivad ellu mitmesuguseid projekte (näiteks rahvusvahelisi noorsoovahetusi) ja on päris hästi kursis oma valdkonnas toimuvaga. Põhiliselt nähakse vaeva lisaressursside leidmisega, sest igapäevaseid tegevuskulusid projekti sisse kirjutada on keeruline. Parimal juhul on palgatud tegevjuht, kes igapäevased asjad korras hoiab.

Miks kuuluda või mitte kuuluda?

Nagu öeldud, on kindla suunitlusega organisatsiooni liikmed küllaltki hästi kursis oma sihtrühma vajadustega ning suudavad sellel tasandil ka nende huve kenasti esindada. Ehk siis võib peamiseks kasuks lugedagi oma liikmete huvide eest seismist ja neile erinevate tegevuste pakkumist. Ülalöeldu kehtib nii väikeste kui ka suurte, samuti katuseorganisatsioonide kohta.

Tegelikult on aga asja tuum oluliselt sügavamal. Läbi organisatsiooni on igal liikmel tahtmise korral võimalik rahuldada oma kuulumis- ja tunnustusvajadust. Ka kõige tavalisem noorte seltskond Viru Keskuses täidab seda funktsiooni; see, mida tehakse (või antud juhul ei tehta) polegi niivõrd oluline, tähtis on olla koos, tunnetada, et keegi pöörab tähelepanu sellele, mida grupi liige teeb. Eriti lahe on, kui mõni tegu teiste heakskiidu pälvib. Rõhutan siinkohal, et kõik need tegevused ei pruugigi üldlevinud ühiskonnanormidele vastuvõetavad olla.

Ühel korralikul noorteorganisatsioonil on aga kindlad reeglid, mille järgi toimitakse ja millised oma liikmetelt korrektset käitumist eeldavad. Ehk siis on organisatsioonil ka kergelt distsiplineeriv roll ühiskonnas.

Loomulikult on aga terve hulk noori, kes ei kuulu ühtegi kokkulepitud alustel toimivasse noorteorganisatsiooni või seltsingusse. Ühest küljest tagab see täieliku sõltumatuse, pole reegleid, mida järgida, teisest küljest on nad aga olulisest informatsioonist ära lõigatud. Ei usu, et nad ilma teatava sunduseta neid tegelikult puudutavat informatsiooni otsiksid.

Poliitika – on see halb?

ENLi osaluskampaania kodulehelt ilmneb, et enamik arvamuseavaldajatest leiab mõnda noorteorganisatsiooni kuulumise positiivse olevat, samas ei näi keegi end poliitilise noorteorganisatsiooniga siduda tahtvat. Mis on siis sellelaadse suunitlusega organisatsioonis nii erinevat?

Enimlevinud arusaam on, et poliitika on räpane, poliitiliste noorteorganisatsioonide esindajad pastakajagajad ning intrigeerijad. Jah, ilmselt nii mõnigi seda on. Siiski ei tohiks kõiki ning kõike ühe vitsaga lüüa – ka kõige apoliitilisemas organisatsioonis leiavad teinekord aset suuremad võimumängud, kui ette kujutada võikski.

Kui jätta kõrvale üks või teine poliitiline ideoloogia, siis tegelevad ju ka poliitilised noorteorganisatsioonid erinevate projektidega, enamikesse põhikirjadesse on sisse kirjutatud punkt, mis seab organisatsiooni üheks eesmärgiks oma liikmetele mitmesuguste tegevuste pakkumise. See, kas ideoloogia ühele või teisele noorele meelepärane on, sõltub juba inimesest endast. Ja pealegi, kui midagi ei meeldi, siis peaks demokraatlikus ühiskonnas ju reegel olema, et piisava hulga teisitimõtlejate puhul on võimalik nii mõndagi muuta ja ümber kirjutada.

Siit jõuamegi ühe või teise organisatsiooni kasutegurini: kui ei meeldi – osale ja muuda!